Gramvousa ja Balos

Mõtlesime tükk aega, kas rentida auto ja ise minna või proovida mõnda ekskursiooni. Ekskursioone pakutakse siin iga nurga peal ja soodsamalt kui võtta Eesti reisikorraldajalt. Samas muidugi eesti keelset ekskursiooni ei saa siit kusagilt, seega kui tahta emakeelset ekskursiooni siis tuleb ikka eesti reisikorraldajalt võtta. Lõime natuke numbreid kokku ja tuli välja, et on odavam võtta ekskursioon, kui et kahekesi autoga minna. Samuti ei olnud me veel siin olles kunagi kasutanud trippimiseks kellegi teise teenuseid, seega tundus see päris hea, et kõik ette taha ära tehakse.
Hommiku kella 6 ajal tuli meile suur buss järgi, kes järjest inimesi peale võttis. Sõitsime bussiga teise saare otsa Kissamose sadamasse, kus ootas meid laev. See reis oli lahe kuna nendesse paikadesse pääseb vaid paadiga, keegi ei saa ise kohale sõita, jalutada.

Kõigepealt viis laev meid Balose laguuni. See oli imeline rand. Vesi oli nii läbipaistev kui üldse võimalik ja nii sinine ja roheline. Ranna liiv oli kohati roosa, mis oli üli lahe. Samuti oli tegu väga privaatse rannaga, kuna nagu ma ka enne ütlesin, sinna ei saa ilma laevata üldse minnagi. Seal oli kahe mere vahel ka selline mega suur lomp või järv, ei teagi mida öelda selle kohta, hästi madal ja soe, lastele super koht sulistamiseks.

Vesi on Kreetal nii soolane, et kui see ära kuivad siis jääb sellest suur hulk meresoola alles. Seda oli tunda ka mere ääres käies. Kui tulid veest välja ja ära kuivasid, kattis keha valge soola kiht.

Roosa liiv.

Edasi sõitsime laevaga Gramvousale. See oli väike saar, kuid suhteliselt kõrge ning selle tipus oli Veneetsia kindlus. Tuli ette võtta üks suurem ronimine mäest üles. Ülevalt avanes aga super vaade, tundus nagu meri ja maailm on lõputu.

Soovitan teha üks Gramvousa-Balos tripp, kui Kreetale satute. Väga ilus ja mõnus. Ning lõppu ka mõni laeva sõidu pilt.

Maaelu muuseum ja Acqua Plus veepark

Siin samas üleval, meie küla kõrval külas, Piskopianos, asub Maaelu muuseum. Kuna see on meil üli lähedal, otsustasime selle üle vaadata. Tegu on suht väikse, kuid korraliku kohaga. See on väga sarnane Eesti Rahva Muuseumiga. Seal on puust põllutööriistad, vana oliivipress, mis on sarnane meie õunapressiga ja igast kangastelgedel tehtud tekid ja linad jms. Pmst samad asjad, mis Eesti muuseumis. Võib ju üle vaadata kui siinkandis juba oled, kuid ei ütleks, et see midagi erilist oleks.

Muuseumi rõdult avanes aga ilus vaade.

Teine asi, mida ma aga soovitan kõigil külastada on Aqua Plus veepark. Veepargid on lahedad. Ja muidugi ka sellepärast, et siin on lihtsalt niiiiii kuum koguaeg, et päev vees veeta tundub nagu kõige parem mõte üldse. Veepargis saab veeta terve päeva. Seal oli palju perega tulnud inimesi, kus näiteks vanaemad päevitasid ja jutustasid niisama basseini ääres. Süüa saab ja vedeleda saab, kui tahad puhata natuke liumägedest. Kohal on olemas ka päris OK koduleht, nii et sealt saab lähealt kõigi torude ja asjade kohta infot. Seal oli üks lahe atraktsioon nimega "Crazy River", mille sarnast ma pole varem näinud ja see oli selline, kuhu said kõik minna ja seal tekkis natuke selline teistega suhtlemise moment ka. Kõik on seal rõngastega. Alguses on väike liumägi, mis viib väiksesse basseini siis selle teises otsas on liumägi mis viib jälle järgmisesse väiksesse basseini jne. Aga nendes basseinides kõik rõngad kogunevad ja jäävad toppama ja siis pead teisi, kes su ees on pmst alla lükkama. Päris lahe värk. Teised torud olid ka muidugi lahedad. Ning nüüd paar pilti.

Vanemad külas vol3 ja korvpall

Viimane rannapäev enne vanemate Eestisse minekut. Sel päeval olid just suured lained, seega sai neis hullata. Pilt minust lainetes.

Peale suurt suplust läksime leotasime veel jalgu FishSPAs. Suurelt pildil Timo jalad. Peale FishSPAd on jalad nii mõnusad ja pehmed.

Õhtul läksime minigolfi mängimas. keegi meist ei olnud ammu mänginud seda. Vanasti oli Eestis ka iga nurga peal minigolf, aga nüüd on need ära kadunud.

Pärast minigolfi läksime sööma ühte väga toredasse restorani, mille nimi on Galini ja asukohaks Koutouloufari küla. Kõik ettekandjad olid ilusasti kostüümides ja kõik teenindamine käis väikse showga. Restoran oli siis vana kreeka temaatikaga. Toit oli pidulik ja kõik väga uhke. Vaagnad olid ulmelised ja nii maitsvad. Soovitan kõigil sinna sööma minna, kes Kreetale satub.

Järgmine päev oli vanemate viimane päev Kreetal. Rentisime auto, et saaks nad lennujaama viia ning otsustasime uuesti Iraklioni peale tuseldama minna ning siis otse lennujaama. Läksime vaatama Veneetsia linnust, mis asub kohe sadama kõrval. Sisse kahjuks ei saanud, vist oli remondis. Kui ma seal 5 aastat tagasi koos Triiniga käisin, siis ei saanud ka sisse. Ei tea, mis värk on, sest tegelikult on seal sees tehtud selline muuseumi taoline asi.
Tuul oli sel päeval tugev ning lained väga suured ning pritsisid üle muuli. Käisime ka muuli peal jalutamas, kust avanes hea vaade linnale.

Jalutasime veel linnas ringi. Tahtsime näha ka vanaaegset pumbamaja ja purskkaevu, aga ka need olid remondis. Ei saa aru, miks nad ei võiks neid asju talvel remontida, siis kui turite ei ole. Siis saaks ju suvel, kui turistid neid just näha tahavad, need ilusti lahti olla ja pappi tuleks igal poolt. Jällegi üks näide, et Kreeklased ei oska lihtsalt asju ajada ja äri teha.
Jätsime mehed õlut ja frapet jooma ning läksime emaga turule šoppama. Iraklionis on üks suur turu tänav, kus müüakse igast kraami. Ema saigi viimased suveniirid sealt ostatud. Siis läksime kõik koos sööma. Valisime koha, mis oli kohe peaväljaku ja Morosini purskkaevu kõrval. Peale seda liikusime auto juurde tagasi.
Iraklion on väga ilus ja lahe linn. Seal kõik sagivad nii hullult ja igal pool inimesed istuvad ja söövad või joovad frapet ja kõik on nii chill.

Teel lennujaama tegi isa veel natuke pulli ema uue kasukaga. Siin Hersonissose kuurordis on igal pool kasuka poed, mis on siis loomulikult eelkõige venkaritele mõeldud. Neid viiakse sinna bussidega. Kreeklased ise kasukaid ei kanna, sest neil lihtsalt ei ole nendega siin midagi teha. Talvel on neil vihmane ning võrreldes Eestiga üpris soe. Aga Eestis läheb kasukat vaja ! Ja jääkarud lendasidki Eestisse tagasi.

Lennujaamast sõitsime otse Iraklioni spordi areenile. Iraklionis toimusid sel hetkel U19 korvpalli maailmavõistluste finaalturniir. Timo tahtis väga näha USAd mängimas. Juhtus nii, et USAga oli vastamisi Kreeka võistkond. Saal oli täiesti täis, kõik kreeklased. Kui kreeka meeskond platsile ilmus, siis lasti Kreeka mussi ja kõik olid püsti ja karjusid ning möllasid. USA poolt olime ainult meie ja siis USA meeskonna vanemad. meie ees istus üks väike poiss, kes oli nii närvis, et me USA poolt oleme ja plaksutame. Tegi seal nägusid ja vibutas käega. Lahe tunne oli olla nii suurel mängul, kus on nii palju rahvast ja möll käib.

Üks video klipp ka platsil ja saalis toimuvast.

Vanemad külas vol 2

Eelmine postitus lõppes Iraklioni arheoloogia muuseumiga. Peale seda sõitsime koju tagasi ning tegime ühe öise supluse vanemate sviidi basseinis.

Järgmine päev oli ranna päev. Vanemad said rahulikult rannas chillida, päevitada ja ujuda. Õhtul saime uuesti kokku ning läksime välja sööma. Otsustasime sööma minna Emmanuelli restorani, mis asub meie kodu vastas oleval pisikesel väljakul. Oma rõdul õhtust süües me alati vaatame, mis tänaval toimub ning oleme tähele pannud, et selles restoranis on alati rahvast. Seega otsustasime selle restorani nüüd ära proovida. Kohe alguses näitab boss, mis on tänased eripakkumised. Siin külas reklaamitakse oma puuküttega kiviahju, kus siis erinevaid toite valmistatakse. Tolle päeva eripakkumiseks oli ahju lammas ja ahju kala. Mõlemad olid super head.

Proovisime ära ka teod. Kunagi kui Kreetal sõditi, siis inimesed pidid sööma asju, mis neil rohkem käepärast oli. Seega korjati metsast tigusid ja küpsetati neid või tehti ahjurooga. Avastati, et need on täitsa head ja nüüd on see peaaegu igas Kreekapärases menüüs. Need teod on pmst nagu Eestis viinamäe teod, mida süüakse, ainult, et väiksemad. Võin ka öelda, et oleme neid samu tigusid siin ka ise looduses näinud.

Hommikul läksime paadi tripile. Zorbas boattrips oli selle firma nimi. Tegu siis ei olnud mingi suure firmaga, pereäri nagu ikka. Paat väljus Hersonissose sadamast ja kestis 5 tundi. Pileti hind oli 25€, mis oli igati okei sellise asja eest. Esimene peatus oli mõeldud ujumiseks ja snorgeldamiseks. Snorgeldades kalu nägi küll, kuid Egiptuse veealuse maailmaga ei anna võrrelda. Paadi pealt sai aga vette hüppeid teha. Seejärel oli tunnike sõitu merel Sissi küla poole. Paadi peal me muidugi päevitasime ja nautisime ilma.

Sissi külast olen ka enne rääkinud. Tegemist on kalurikülaga, kust saab värsket kala ja muid mereande süüa. Esimesel pildil on näha mere ääres asuvaid tavernaid. Kõndisime ka natuke külas ringi, koht on suhteliselt väike aga armas. Söök oli värske ja hea.

Õhtul läksime vanemate hotelli sööma. Seal korraldatakse selliseid ühiseid söömise ja peo õhtuid.

Sel õhtul tegime ka nii, et vahetasime vanematega elukohad. Sain lõpuks ometi vanni minna. Siin hakkab täiega igatsema selliseid asju nagu soe vann ja saun. Siin on küll väga soe kliima, aga ikkagi õhtul üks soe vann võtta või saunas käia tundub nii hea mõte. Kreeklastel siin loomulikult saunasid ei ole ja ei ole ka vanne ja mullivanne. Samuti ei ole sellist SPA asja nagu Eestis iga nurga peal, kus sul on saunad ja vannid ja kõik soojad asjad koos. Tegelikult siin ei ole üldse külm, et oleks vaja sellist sooja turgutust, aga me lihtsalt oleme sellega harjunud. Mõned pildid ka meie luksuslikust elust.

 Hommikul oli nii mõnus voodist otse basseini minna. Tõeline värskendus.

Lõuna ajal saime uuesti vanematega kokku ning läksime Aquaworldi (asub Hersonissoses). See on midagi sarnast Pärnus olevale Minizoole, kus sa saad katsuda sisalikke ja madu kaela panna. Koht ise on suhteliselt väike, kuid huvitav. Osa kaladest ja loomadest on päästetud halva saatuse käest. Keegi kuskilt on ostnud ja ei taha enam või et on leitud mingi laeva pealt või lõksu jäänud kuhugi vms. Olemas on kohalikke kalasid ja võõramaa liike. Olemas ka sisalikud, kilpkonnad ja ussid. Piletiga saad käia terve nädala loomi vaatamas. Lahe koht.

Tegemist oli suure looma päevaga, sest õhtul läksime me selle sama Zorbasega kalapüügi tripile. Kalapüügi paat oli natuke teistsugune ning väljus õhtul. Alguses sõitsime mere peale ning siis anti igaühele õng ja söödaks krevette. Põnev oli kala püüda paadi peal. Tundus, et need kalad on juba treenitud, kuna nad oskasid päris hästi krevette konksu otsast ära süüa, ise mitte otsa jäädes. Siiski õnnestus minul ja isal midagi ka õnge otsa saada. Isa sai isegi kaks kala, kuid mõlemad olid väiksed ning ta lasi need tagasi. Mina sain ka kaks kala, aga kaks kala lausa korraga! Need jätsin ma alles ning hiljem söötsime me need meie maja kõrval olevatele kassipoegadele.

Paadi pealt nägime ka ilusat päikeseloojangut.