Kolmas roadtrip

Seekord rentisime endale auto üheks päevaks. Plaan nägi ette saare keskosa avastamist.
Autoks Mari lemmik värvi, halli, Hyundai i10. Auto eest käisime välja 35€ + kütus.

 

Esmaspäeval kella 7 ajal ajasime kargu alla ja asusime sõitma Iraklenoni suunas. Esimeseks sihtpunktiks oli Gortyse varemed. Sinna poole sõites jäi meile ka teepeale üks kirik - Agioi Deka.

Kirikusse sisse me ei pääsenudki, kuna uks oli kinni. Otsustasime minna lähedalasuvaid hauakambreid vaatama. Seal ootas meid väike kiriku moodi maja ja pisike maaalune hauakamber, kus oli umbes 7 pisiket hauda.

 

Edasi liikusime Gortyse varemeid vaatama. See oli korralik turistikas koht. Meiega samal ajal saabus ka bussitäis võõramaalasi.
Gortyse varemed on pärit märksa hilisemast ajast kui Kreeta Minose paleed. Selle asutasid küll minoslased, kuid õitsele puhkes see kuuendal sajandil eKr. Seal on seintes kivitahvlid, millesse on raiutud 500a eKr. pärinev seadustekoodeks. Seda peetakse Gortyse kõige silmapaistvamaks arheoloogiliseks leiuks. Samuti oli seal väike amfiteater.

Varemed vaadatud, liikusime Zarosesse, kus lähedal asus Votomosi järv. Olime valmistunud värskendavaks ujumaskäiguks, aga kohapeal selgus, et järves ei lubata ujuda. Nimelt jättis veesilm üldse tehisliku mulje, kuna ümberringi oli ehitatud betoonääris. Järv saab oma vee maa-alustest allikast, kust pärineb ka suur osa Kreetal villitud mineraalvett. Koht oli siiski hingematvalt kaunis.

 

Järves oli palju suuri forelle ja nägime ka kilpkonna. Terav silm leiab pildilt ka forellid.

Järve lähedalt viis mäe külgemööda üles ka väike matkarada, mis pidi viima kuru matka algusesse. Mõtlesime minna vaid alguspunkti, et lähemalt näha, mis see endast kujutab. Kuna polnud viitsimist ja aega tunde mööda kivist mägiteed trippida, otsustasime edasi liikuda järgmisesse sihtkohta,aga mägede vahel tegime ka paar pilti.

Mägedest avanes ilus vaade ka alla järvele.

Edasi sõitsime Phaistosesse. Künkatipul asus kahe Minose palee varemed. Seal olid näha nagu ikka teatriala ja lisaks natuke erilisemad kuninglikud ruumid. See oli juba teine kord kui meid tripil olles luuras suur vihmapilv.Selle sadamisega on siin nii, et pilved ja jutt on suur aga piiskasi tuleb mingi kaks tükki ja see kestab ka max tunnike.

Järjekordsed varemed vaadatud, sõitsime edasi Agia Galinisse.Tegu on mereäärse kalurikülaga, kus on ka turiste. Küla on lahedasti ehitatud mäe küljele. Istusime ühte mäeküljel asuvasse merevaatega tavernasse sööma. Hiljem jalutasime ka muuli peal. Palju oli suuremaid kalapaate, mille peal puhastati võrke. Oli ka lõbusõidu aluseid.

Enne koju sõitu otsustasime teha väikse värskendava sulpsu Agia Galini rannas. Need on linnast natuke eemal. Seal on selline kivine rand ja põhja polnud hästi näha ning ma(Mari) lõin seal oma suure varba katki. Õnneks ei midagi hullu.

Tagasi tee läks päris libedalt, sest sõitsime mööda suuri teid ja ei olnud nii hullu mägedevahelist ukerdamis teed. Läbi saare sõites ja tegelikult igal pool näeb pidevalt erinevaid lapikesi, kus siis keegi mida kasvatab. Hästi palju on siin oliivipuu salusid. Neid on nagu reaalselt igal pool. See on muidugi selline hea puu, talub kõike seda päikest ja kuivust. Pinnas on neil siin selline hele ja liivane, aga samas kõik köögiviljad kasvavad siin hästi. Teine asi, mida siin tee ääres on näha, on viinamarja põllud. Köögivilja põllud on neil üldiselt rohkem oma maja lähedal, mitte nii lampi keset saart.

Uus kodu

19.mai hommikul kolisime hotellist oma koju. Apartment, mida üürime hooaja lõpuni, asub Kataloufare külas. Apartment on kahetoaline ja rõduga! Rõdu on siinkandis väga oluline, inimesed passivad koguaeg väljas. Ja mis on kõige olulisem on meie MEREVAADE. Meie apartment asub siinse peatänava ääres ja meie vastas on kohe mitu tavernat, kus õhtuti selline lahe sagimine ja õhustik tekib. Ja meie saame kõike ja kõiki oma rõdult stalkida.

 

 Põhimõtteliselt on meil nagu oma maja, sest allkorrusel on suveniiri pood ja üleval korrusel elamegi meie. Sisehoovist vaadates on meil oma välisuks. Muidu on siin sisehoovis veel majakesi, kus on apartmentid aga need jäävad meie maja taha, neil pole sellist vaadet.
Me oleme oma elukohaga ikka väga rahul. Kodu Kreetal, tavernate vahel ja vaade merele. Super !

 Vaade tänavalt. All suveniiripood, mis oli tol hetkel suletud.

 Sisehoovis olevad teised apartmendid.

Meie välisuks.

Viimastest blogi seiklustest on umbes nädal möödas. See nädal oleme tegelenud siis kolimisega, töö otsimisega ja maksunumbri saamisega. Töö otsimisega on nii, et mingid variandid nagu natuke liiguvad aga hetkel on selline seis, et mais turiste nii palju ei ole. Juunis, kui inimestel päriselt puhkused hakkavad, läheb siin rahvarohkemaks ning siis vajatakse ka lisa tööjõudu. Seega tuleb meil natuke oodata. Enamik töid on igapäevased, sest siin ei ole vahet, kas on kolmapäev või pühapäev. 

Tax numberi saamisega olid meil omad seiklused. Käisime siis kohalikus linnavalitsuses, kus kõik on kreeka keelne ja ise pead küsima kuskilt, mida sa tahad siin üldse teha. Saime mingi vuntsidega onkli jutule, kes tegi meile selgeks, et meil on vaja miskit paberit oma siinse elukoha kohta. Selle paberi pidi koostama see, kes meile üürib apartmenti ja nagu Kreekas ikka, kõik see võttis mitu päeva aega. Aga lõpuks saime ilusti oma numbrid kätte. Need numbrid on siin vajalikud töötamiseks, et saaksid ikka ilusti makse maksta.

Siinkohal võiks ära märkida ka selle, et meil on kohalikud numbrid, juba ammu. Eesti numbrid on suunatud siis kohalikule numbrile. 

 Kõik muu aja oleme veetnud rannas päevitades, ujudes ja ringi vaadates. ja loomulikult panen ma veel ranna pilte.

 Väike sõber viskas ka minu juurde külili päevitama.

 

Ilus koht dringiks või söömiseks.

 Ülespoodud karu linde hirmutamas.

Zeusi koobas, Lato ja Mirabello laht

Kolmandal päeval, mil meil auto oli otsustasime ette võtta järgmise tripi. Kõige pealt tuleks alustada sellest, et tegemist oli pilves ilmaga ning lubas ka, et hakkab vihma sadama. Mai kuus on neil umbes max 2-3 pilves päeva ning suvekuudel ei ole ühtegi.Pilved koonduvad rohkem mägede tippudesse, seega mere äärsetes kuurortides võib ilm isegi päris ok puhkuse ilm olla.

Alustasime sõitu hommikul Lasithi platoo suunas, kust saab edasi Dikteoni koopasse. Lasithi platoo asub mere pinnast päris kõrgel mägede vahel. pealt vaadates moodustab see sellise lageda ala, kus siis kohalikud tegelevad põllumajandusega.

Kuskilt sealt platoolt pidi minema matkarada läbi põldude ja siis üles koopa suunas, aga seda me ei leidnudki. Neil on üldse siin väga halb sildimajandus. Selliseid vaatamisväärsustele juhatavaid silte on väga vähe või siis on nii, et terve tee peal on 2 tükki, kuid need ei asu mitte sellises kohas, kus on kaks erinevas suunas minevat teed, vaid hoopis kuskil sirge teelõigu peal. Sellist asja nagu Eestis need RMK matkaraja teejuhid ehk siis kaart sellega kus asud ja kuhu sa üldse lähed jne, seda siin ei ole. Pmst sa ei tea ise ka kui pikale rajale sa suundud või kust see tee viima hakkab.
Lõpuks viskas kopa ette ja sõitsime otse sinna Dikteoni koopa juurde. Muistendite järgi on tegemist  kohaga, kus Zeus sündis. Zeusi ema peitis oma lapse sinna koopasse, kuna muidu oleks Zeusi isa (titaan Kronos) lapse ära söönud. Et koopasse saada, tuli läbida väike mägitee ja siis jõudsid koopa suuni.

 

Koobas oli päris suur. See oli samblane ja niiske. Koopa sügavamas osas olid stalakmiidid ja stalaktiidid ning väike soolajärv.

 

Väljapääs koopast nägi välja selline.

 

Koopasse minevat mägiteed sai läbida ka eesliga, kellel jalad ei võtnud või tahtis eeslisõitu kogeda. Meie siiski eesliga ei sõitnud.

 

Peale mägiteed ja koopa külastust sai end kosutada värske apelsinimahlaga. Siinne apelsinimahl on hästi magus ja mõnus, mitte hapu nagu kodumaal.

Edasi suundusime Latosse, mis on koht, kus võib näha klassikalise Kreeka linna varemeid. See asus ühe madalama mäe tipus ning kõrval olid mõned suuremad. Kui me seal ringi vaatasime siis hakkas müristama, mis oli päris vinge ja müstiline. Kuskil seal varemete vahel ja siis veel müristab. Täiega lahe. Õnneks me olime jõudnud ära vaadata selle koha ja hakkasime siis auto poole liikuma, sest varsti peale mürinat hakkas tibutama.

Kuna ainult tibutas siis sõitsime rahulikult oma järgmisesse sihtpunkti, milleks oli Mirabello laheäärne kuurordiala Elounda. See on kõige kalleim kuurordiala Kreetal. Tahtsime näha villasid. Seal oli küll ilusaid maju, kuid tegemist oli rohkem luksuslike villa ja hotelli kompleksidega, kui eravilladega. Pildilt villasid väga näha ei ole aga kohe seal kuurordi mereääre vastas asus saar, mis tegi selle koha lahedamaks.

Sõitsime siis päris kuurorti sisse ja mõtlesime minna mereäärsesse tavernasse sööma. Neid oli seal päris mitu. hea koht, kus mereande ja kala süüa, sest kraam on värske. Samuti olid seal sadamas kõik paadid, jahid ja lõbusõidu meremasinad reas. tegelikult oli tunda, et kõik oli kuidagi korralikum ja luksuslikum, kui muidu mõnes kuurordis. Need inimesed, kes seal juba kõndisid olid sellised polo särgi, vesti ja kingadega. Taksod olid kõik kallid mersud.

 

Taksod olid kõik kallid mersud. Nägime ka sellist klassi taksot.

Peale söömist ja jalutuskäiku hakkasime tagasi kodupoole sõitma. terve aja sõitsime ilmaga võidu. Vahepeal tibutas, aga siis jälle oli ka natuke päikest.

 

Lõpuks kui koju jõudsime ja auto tagastasime hakkas päriselt sadama. Käisime veel oma uue  apartmendi osas pabereid korda ajamas ehk siis 19ndast elame päris oma kodus kuni hooaja lõpuni !!